EuroPark: ettemaks või järelmaks?

Kas olete kunagi mõelnud, millal te tegelikult parkimise eest maksma peate?

Lugesin hiljuti läbi EuroPargi kehtivad parkimislepingu tüüptingimused (avaldatud 25.08.2025) ja avastasin midagi üllatavat. Kuskil nende 20 punkti sees ei ole kirjas, kas parkimistasu tuleb maksta enne parkimist, parkimise ajal või pärast parkimist. See pole pelgalt akadeemiline küsimus, vaid puudutab otseselt seda, kas EuroPark saab nõuda teilt 100-eurost leppetrahvi, kui te ei maksnud kohe parklasse sissesõidul.

Tingimuste punkt 3 ütleb, et sõiduki kasutaja on kohustatud tasuma parkimistasu kogu parkimissessiooni eest. Punkt 5 lisab, et parkimistasu suurus ja maksmise tingimused on märgitud parkimisautomaadil ja infotahvlil. Kumbki punkt ei ütle sõnagagi, et makse peab toimuma enne parkimise alustamist. Räägitakse küll maksmise tingimustest, kuid mitte maksmise ajastusest ehk sellest, millal täpselt makse peab toimuma.

Nüüd tuleb huvitav osa. EuroPark ise pakub mobiiliparkimist, kus sa alustad sessiooni, pargid nii kaua kui vaja ja maksad lõpuks tegelikult tarbitud aja eest. See on klassikaline järelmaksu mudel, täpselt nagu elektri- või veearve, kus lõplik summa selgub alles pärast tarbimist. Sama loogika kehtib tegelikult ka taksosõidu puhul, kus sa ei maksa ette, vaid maksad sõidu lõpus vastavalt taksomeetrile.

Siin tekib aga vastuolu. Kui EuroPargi üldtingimused on universaalsed ja ei tee vahet makseviisil, siis kuidas saab sama lepingu raames üks makseviis (äpp) olla täiesti aktsepteeritav järelmaksuna, aga teine olukord (automaadiga maksmine) eeldada kuidagi vaikimisi ettemaksu? Kui ma tulen parklasse, pargin auto ja lähen poodi, kavatsedes maksta lahkudes, siis ma käitun täpselt samamoodi nagu äpikasutaja, kes alustab sessiooni ja maksab lõpus tarbitud aja eest.

Mõelge sellele igapäevases kontekstis. Kui te lähete restorani, siis te ei maksa enne söömist. Kui te helistate telefoniga, siis arve tuleb kuu lõpus. Kui te tarbite elektrit, siis arveldusperiood määrab maksehetke. Kõigil neil juhtudel on teenusepakkuja selgelt kommunikeerinud, millal ja kuidas makse toimub. EuroPargi tingimustes selline selgus puudub.

Seadus on sellises olukorras tarbija poolel. Võlaõigusseaduse § 37 lõige 3 ütleb selgelt, et tüüptingimuste ebaselgust tõlgendatakse tingimuste kasutaja ehk EuroPargi kahjuks. Hea usu põhimõte (VÕS § 6) nõuab, et lepingupool teeb olulised tingimused selgelt teatavaks. Kui EuroPark soovib ettemaksu, peaks see olema tingimustes must-valgel kirjas, mitte jäetud tarbija enda oletada.

Praktiline tähendus on lihtne. Kui parkimistingimused ei nõua selgesõnaliselt ettemaksu ja EuroPark ise pakub järelmaksu võimalust läbi oma äpi, siis ei saa 100-eurost leppetrahvi põhjendada sellega, et inimene ei maksnud kohe esimese minuti jooksul. Kui hinnakiri ütleb “1 euro 30 minuti eest” ja ma olen valmis selle summa tasuma, siis minu ainus “rikkumine” on ajastus, mitte maksmisest keeldumine.

See on küsimus, mille üle peaks mõtlema iga parkija, kes on kunagi saanud EuroPargilt trahviteate. Kas teie “rikkumine” oli tegelikult see, et te ei maksnud piisavalt kiiresti teenuse eest, mille maksetähtaega polegi keegi määranud? Ja kas 100 eurot on proportsionaalne tagajärg olukorras, kus tegelik parkimistasu oleks olnud paar eurot?

Järgmises postituses vaatame lähemalt, mida ütlevad kohtud ja Tarbijavaidluste komisjon EuroPargi leppetrahvide kohta.