Miks üle 50% EuroPargi trahvisaajatest kohtus vastu ei vaidle? Mitte sellepärast, et neil poleks õigus. Vaid sellepärast, et õiglus maksab rohkem kui ebaõiglus. Inimese põhiõigusest on saanud “luksuskaup”. Sa ei osta mitte enam õiglust, sa ostad endale hoopis hingerahu, makstes ebaõiglaselt suurt trahvi.

Karistamine on riigi, mitte eraettevõtte õigus

Eesti Vabariigis on ainult riigil õigus karistada. Karistuste liigid ja suurused peavad olema seaduses sätestatud — see on legaliteedipõhimõte (KarS § 3). Eraõiguslikul isikul ei ole õigust määrata karistuslikke sanktsioone vastavalt oma ärilisele huvile.

Ometi on just see, mida eraparkimise operaatorid teevad. Kui ühe euro eest parkimise eest nõutakse 100-eurost „leppetrahvi”, siis see ei ole enam ammu kahju hüvitamine — see on selgelt karistamine. Tegelik kahju on üks euro saamata jäänud parkimistasu. Ülejäänud 99 eurot on puhas sanktsioon, mille suuruse määrab eraettevõte ühepoolselt, ilma demokraatliku kontrolli või seadusandliku aluseta.

Riik on avalike parklate viivistasu piirmääraks kehtestanud 31 eurot ööpäevas. See number on kehtestatud demokraatlikult valitud volikogu otsusega. Eraparklates piirmäära ei ole. Sama operaator, kes haldab Tallinna linna avalikke parklaid 31 euroga, küsib eraparklates üle kolme korra rohkem.

Küsige endalt: kui riik peab 31 eurot piisavaks karistuseks avaliku parkla reeglite rikkumise eest, siis millisel alusel otsustab eraettevõte, et tema „karistus” peab olema kolm korda kõrgem? Isegi riik ei karista oma kodanikke nii karmilt kui eraettevõte.

Meie lugu: kuidas 30 sendist sai 1000 eurot

Parkisin auto Mustika keskuses. Käisime lapsega batuudikeskuses. Viibisime 30 minutit kauem kui tasuta parkimisaeg lubas. Poole tunni parkimistasu oleks olnud 1 euro. Europargi osa 30 senti ja kaubanduskeskuse osa 70 senti.

Selle 30 sendi eest nõuab EuroPark nüüd kohtus 1000 eurot. Kui aga palusime kohtus esitada parkimisega tekitatud kahju suuruse, siis järgnes vaikus. Küsimusele jäeti vastamata, sest Europark oleks pidanud tunnistama et 30 sendise kahju pärast kulutab kohtu aega ja maksumaksja raha suurusjärgus 500 eurot et seda kohtuvaidlust pidada.

Kuidas see juhtus? Arvutame samm-sammult:

See on matemaatika, mida iga trahvisaaja näeb. Ja see on põhjus, miks üle poole inimestest valib tagaseljaotsuse — nad ei vaidle vastu mitte sellepärast, et EuroPargil oleks õigus, vaid sellepärast, et vastuvaidlemise hind on kordades kõrgem kui trahv ise.

Miks inimesed kohtus vastu ei vaidle

Vaatame EuroPargi 2025. aasta kohtustatistikat: 380 lahendit, millest üle poole (52%) on tagaseljaotsused. Tagaseljaotsus tähendab, et inimene ei vastanud kohtule. Miks?

Sest iga vastus tähendab lisakulusid. Kui sa vaidled vastu ja kaotad, maksad lisaks trahvile ka EuroPargi juristi kulud. See võib olla 300, 500, isegi 700 eurot. Algne 55-eurone trahv muutub mitmekordseks.

Inimene teeb lihtsa arvutuse: kas maksan 55 eurot ebaseaduslikult kõrget trahvi? Või hakkan võitlema, kulutan aega ja närve, ja riskin sellega, et maksan lõpuks 500 eurot?

Vastus on selge. Ja EuroPark teab seda.

Meie kogemus: õigluse hind on juba 1000 eurot

Meie otsustasime vastu võidelda. Esitasime vastuväite. Esitasime vastuhagi. Lõime parkimistrahv.ee.

Meie senine „õigluse hind”: üle 1000 euro otseseid ja kaudseid kulusid. Ja kohtuvaidlus pole veel lõppenud.

Siinkohal tervitame ka õiguskantslerit, kes kirjutas meile, et „igaühel on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.” Teoreetiliselt on see tõsi. Aga kui õiguskantsler oma õiguse pilvedest vahel ka lihtrahva sekka suvatseks tulla, siis näeks ta, et 800-eurose pensioniga jääbki see teooriaks.

Pensionär arvutab: 70-100 eurot trahv või 500+ eurot kohtuvaidlus? Puudega inimene arvutab: kas kulutan oma piiratud energia kohtupaberitele või igapäevasele toimetulekule? Kolme lapsega üksikema arvutab: kas maksan trahvi ära ja ostan lastele süüa, või hakkan kohtus käima ja lapsed kannatavad tühja kõhtu?

Need inimesed ei „vali vabalt” kohtusse mitte minna. Neid sunnib matemaatika. Eesti Vabariigis kehtib kurb reaalsus: ebaõiglus on odavam kui õiglus. Ja see on põhjus, miks ebaseaduslikult kõrgeid trahve makstaksegi.

Mis põhjustel inimesed veel ei vasta?

Matemaatika ja finants on üks pool. Aga inimesed ei ole kalkulaatorid. Tagaseljaotsuse taga on sageli midagi palju inimliku­mat kui ratsionaalne arvutus, kuigi see saab ilmselt suures osas kaalukeeleks.

„Jaanalinnu efekt”. Kohtukutse tekitab nii suurt ärevust, et aju lülitub kaitsere­žiimile. Inimene lükkab e-maili avamist edasi, siis veel päeva, ja veel — kuni tähtaeg on möödas. See ei ole laiskus ega rumalus. See on psühholoogiline kaitsereaktsioon, mida kogevad miljonid inimesed üle maailma rasketes olukordades. EuroPark teenib selle pealt raha.

Digitaalne ja juriidiline kirjaoskamatus. Eesti kohtusüsteem käib läbi e-toimiku. Vanema põlvkonna jaoks võib süsteemi sisselogimine ja vastuse vormistamine olla ületamatu takistus. Ja isegi kui nad sisse saavad — kohtumäärused on kirjutatud keerulises keeles. Inimene loeb tekstist välja, et ta on juba süüdi mõistetud, kuigi tegelikult on tegu alles menetluse algusega. Segadus ja hirm teevad ülejäänu.

Häbitunne. Võlgnevust ja kohtuasja peetakse Eestis häbiväärseks. Inimene ei taha sellest rääkida sõpradele ega küsida nõu, sest kardab jätta muljet, et ta on „pätt” või „maksujõuetu”. Vaikimine on viis hoida oma probleemid saladuses. EuroPark kasutab seda ära — mida vaiksemalt inimene maksab, seda parem ärile.

Usaldamatus õigussüsteemi vastu. Inimesed tunnevad, et riik ja suurkorporatsioonid on ühes paadis. Tekib käega löömise tunne: „Mis ma ikka tõmblen — neil on niikuinii paremad juristid/advokaadid ja nad võidavad alati.” Ja statistika kinnitab seda tunnet: EuroPark võidab 99% asjadest. See, et ta võidab neid sellepärast, et keegi ei julge vastu vaielda — seda inimene ei tea.

Ajaressursi puudumine. Vastulause koostamine, tõendite kogumine ja seaduste lugemine võtab tunde, kui mitte päevi. Inimene, kes käib kahel kohal tööl, hooldab vanemat või kasvatab üksi lapsi, arvutab välja, et 70-100 eurot on „odavam” kui see aeg, mis kuluks vaidlemisele. Ja tal on õigus — tema aeg on väärtuslikum kui 70-100 eurot. Aga see ei tähenda, et EuroPargi nõue oleks õiguspärane.

Aga oodake — meie ju käisime Mustika keskuses ostlemas

Siin on veel üks kiht selles absurdis. Me saime trahvi sellepärast, et olime Mustika keskuses keskmisest usinamad tarbijad. Me ei parkinud seal 24h. Me ei kasutanud parklat lennujaama parkimiseks. Me käisime lapsega batuudikeskuses ja meil oli maksetõend selle kohta.

Kui küsida EfTEN juhilt (Mustika keskuse omanik), siis ta kinnitaks, et mida kauem klient keskuses viibib, seda rohkem ta ka kulutab. See on kaubanduskeskuse ärimudeli alus.

Ja siis saime selle eest karistada. Mitte parkla omaniku poolt, kes tahab meid kliendina hoida, vaid parkimisoperaatori poolt, kes teenib raha mitte parkimiskorralduselt, vaid trahvidelt.

Mis see neile maksis? Selle ühs euro taga ajamine läks EfTEN-ile maksma umbes 6 000 eurot aastas. Varem kulutasime erinevates EfTEN-i keskustes ligi 500 eurot kuus. Nüüd väldime iga keskust, kus kehtib EuroPargi karm parkimiskorraldus ja viime oma raha teistesse keskustesse. Tervitame siinkohal ka Evelini kes meie nelja kirja ignoreeris ja tõukas 1 euro pärast oma keskuse maksva kliendi Europagi bussi alla mis viis kliendi otse kohtusse, selle asemel et telefon võtta ja oma kliendi eest välja astuda.

Mida see tähendab suures pildis

EuroPargi ärimudel ei põhine parkimiskorralduse parandamisel. See põhineb sellel, et inimestel ei ole mõistlikku alternatiivi trahvi maksmisele. Kogu süsteem töötab tänu ühele lihtsale tõele: õigluse hind on kõrgem kui ebaõigluse hind.

Mida me teeme

Me ei lepi sellega. Meie kohtuasi (2-25-120939) on pooleli ja me viime selle lõpuni. Lisaks oleme algatanud kollektiivse pöördumise Riigikogule, et kehtestada eraparklate trahvidele 30-eurone ülempiir.

Toeta meie rahvaalgatust: rahvaalgatus.ee — otsi „Parkimistrahv hüvituslikuks, mitte karistuslikuks”

Meil on vaja 1000 allkirja, et Riigikogu oleks kohustatud ettepanekut arutama. Iga allkiri on samm selle poole, et Eestis ei karistataks enam inimesi 70-100 euroga selle eest, et nad viibisid poes või unustasid parkimiskella armatuurile panna.

Õiglus ei peaks olema luksuskaup, mis on mõeldud vaid neile kellel on rohkem juriste ja kohtus käimise kogemust. Seadused peaksid kaitsema tarbijat.

parkimistrahv.ee | Kodanikualgatus õiglaste parkimistrahvide poolt