Kuidas 20-sendine päring muutub 10-euroseks „kuluks”

Kui saad EuroPargilt trahvi, vaatad esimesena suurt numbrit 70 eurot või 100 eurot. See on see, mis sind vihastab. See on see, mida sa vaidlustad.

Aga seal on veel üks konks. Väike, tagasihoidlik, peaaegu nähtamatu. Kümme eurot. „Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja selgitamisega seonduvad kulud.”

Enamik inimesi ei pööra sellele tähelepanu. Kümme eurot suure trahvi kõrval ei tundu midagi. Ja täpselt sellele EuroPark loodabki.

Sest see väike, tagasihoidlik rida on EuroPargi kõige kasumlikum äri.

Mida see 10 eurot tegelikult tähendab?

Kui EuroPark teeb sulle trahvi, teavad nad ainult ühte asja: sinu auto registrinumbrit. Nad ei tea, kes sa oled. Nad ei tea sinu nime, sinu aadressi, sinu ettevõtte nime. Nad teavad ainult numbrimärki.

Selleks et sind üles leida, teevad nad Transpordiametile (endine Maanteeamet) elektroonilise päringu läbi riikliku X-tee. Arvuti küsib, arvuti vastab. Sekundid. Automaatne protsess.

See päring annab neile sinu isikukoodi või ettevõtte registrikoodi. Sealt edasi on äriregistri või rahvastikuregistri päring, mis on tasuta või väikse tasu eest.

Küsimus: mida see automaatne X-tee päring EuroPargile päriselt maksab?

Kakskümmend senti. See on EuroPargi tegelik kulu sinu andmete kätte saamiseks.

Ja sinu käest küsitakse selle eest 10 eurot.

Matemaatika, mida EuroPark ei taha, et sa teaksid

Aastas üle 400 000 euro — ainuüksi andmete müügilt

EuroPargi juht Karol Kovanen hindas 2025. aasta alguses Kuuurija intervjuus, et trahve tehakse umbes 42 000 aastas (üks protsent 4,2 miljonist parkimisest).

Kui igale trahvile lisatakse 10 eurot „andmekulu”, saame:

See on peaaegu pool miljonit eurot aastas. Lisaks. Peale trahvitulu. Peale parkimistasu. Peale kõike muud. Lihtsalt sellest, et nad teevad automaatse arvutipäringu ja lisavad sellele 4 900% juurdehindluse.

Ja see rida on igas trahvinõudes.

Miks see pole „kulude hüvitamine”

EuroPark nimetab seda „sõiduki omaniku/vastutava kasutaja selgitamisega seonduvad kulud”. See kõlab nii, nagu oleks tegemist mingi keerulise ja kalli protsessiga. Uurijad, detektiivid, tunnistajate küsitlemine. Keeruline juriidiline töö.

Tegelikult on see üks automatiseeritud X-tee päring. Arvuti saadab päringu. Teine arvuti vastab. Kogu protsess kestab sekundeid. Inimene ei puutu sellesse. See on sisse programmeeritud EuroPargi tarkvarasse ja toimub automaatselt.

Isegi kui lisada tööajakulu — mõni minut töötaja aega päringute haldamiseks — ei ületa tegelik kulu 1–2 eurot. 10 eurot on puhas kasum.

Võlaõigusseaduse § 127 lg 1 ütleb selgelt: kahju hüvitamise eesmärk on asetada kahjustatud isik olukorda, kus ta oleks olnud ilma rikkumiseta. Mitte rikastada teda. Kui kulu on 20 senti, siis 10 euro nõudmine ei ole kahju hüvitamine — see on alusetu rikastumine VÕS § 1027 mõttes.

Kuidas see skeem töötab — samm-sammult

Et sa päriselt aru saaksid, kuidas see 10 eurot sinu taskust EuroPargi kontole jõuab, vaatame kogu ahelat:

Ja täpselt see on nende strateegia. 10 eurot on piisavalt väike, et jääda märkamatuks. Aga 42 000 korda aastas on see üle 400 000 euro.

Aga kas see on seaduslik?

Lühike vastus: küsitav. Pikk vastus: väga küsitav.

Esiteks, VÕS § 127 lg 1 — kahju hüvitamine ei tohi rikastada. 10 eurot 20-sendise kulu juures on rikastumine, mitte hüvitamine.

Teiseks, VÕS § 42 lg 3 p 5 — tüüptingimus on tühine, kui see kohustab teist poolt maksma ebamõistlikke kulusid. 4 900% juurdehindlus on ebamõistlik ükskõik mis nurga alt vaadata.

Kolmandaks, VÕS § 113¹ lg 1 — sissenõudmiskulude hüvitamine tarbijalt on piiratud 5 euroga esimese meeldetuletuse eest. Majandus- või kutsetegevuses tegutsejalt 40 euroga, aga see peab katma kõik sissenõudmiskulud kokku — mitte olla eraldi rida, millele lisatakse hiljem veel sissenõudmistasud.

Neljandaks — ja see on kõige olulisem — EuroPark küsib 10 eurot päringu eest, mille ta teeb enne, kui tal on üldse õigus andmeid pärida. Transpordiameti lepingu punkt 1.2 lubab andmetöötlust ainult „sissenõutavaks muutunud nõude” puhul. Aga päringu hetkel ei tea EuroPark isegi, kes on auto omanik. Nõue ei saa olla sissenõutav tundmatu isiku vastu. See tähendab, et kogu 10-eurone nõue põhineb andmetöötlusel, mille õiguslik alus on küsitav.

Viiendaks – sisuliselt ostab Europark oma lepingupartneri info riigilt 20 sendi eest 2-3 nädalat peale parkimist. Enne seda on tema väidetavas “lepingus” (               ). Leping ei saa olla ootel, seega saab igaüks tõestada et parkimise hetkel lepingut ei tekkinud, sest lepingut ei saa Eestis sõlmida tundmatu osapoolega.

Mida sina saad teha? Praktiline juhend kohtus vaidlustamiseks

Kui oled kohtus ja EuroPark nõuab sinult 10 eurot „andmete selgitamise kulu”, siis siin on konkreetne argument, mida kasutada.

See on lihtne, konkreetne ja kontrollitav argument. Kohtunik saab ise Transpordiameti lepingu punkti 4.1 kontrollida. 0,20 eurot vs 10 eurot — see on matemaatika, mitte tõlgendamine.

Aga kuidas sa tead, et päringu hind on 0,20 eurot?

Hea küsimus. Me teame seda, sest Transpordiameti ja EuroPargi vaheline leping on avalik dokument. See on saadud teabenõudega ja on kättesaadav. Lepingu punkt 4.1 ütleb must valgel kirjas: „Tasu 1 Andmekomplekti eest on 0,20 eurot.”

See tähendab, et iga kord, kui EuroPark teeb Transpordiametile päringu sinu auto kohta, maksab ta Transpordiametile 20 senti. Ja sinult küsib 10 eurot. Vahe — 9 eurot ja 80 senti — on puhas kasum.

Kui kohtunik küsib tõendeid, siis viita Transpordiameti lepingule nr 3.2-5/21/1750-1, punkt 4.1. See on dokument, mida EuroPark ei saa ümber lükata, sest see on nende enda leping riigiga.

Miks kohtunikud seda ei tea?

Sest keegi ei ole seda varem vaidlustanud. 10 eurot on piisavalt väike summa, et inimesed keskenduvad suurele trahvile ja jätavad väikse rea tähelepanuta. EuroPargi ärimudel põhineb sellel, et sa ei vaata peenkirja.

Aga kui igal kohtuistungil ütleks kostja: „See 10 eurot on 4 900% juurdehindlus 20-sendisele päringule”, siis tekiks kohtupraktika, mis vähendaks selle summa tegeliku kulu tasemele.

Ja kui iga kohtuasi vähendaks 10 eurot 20 sendini, võidaks Eesti tarbija aastas 411 600 eurot. See on summa, mille eest tasub võidelda.

Kui Andrus Ansip ütles, et Eesti peab jõudma viie rikkaima riigi sekka, siis pidas ta silmas rahvast, mitte EuroPargi kasumit, mis riigist välja voolab Leedu kinnisvarasse. Rahvas saab olla rikas vaid siis, kui neilt 400 000 eurot sisse nõudmata jäetakse – sest rikkus algab iga inimese taskust, mitte ühegi kapitalistliku ettevõtte bilansist.

Miks EuroPark seda teeb? Sest keegi ei vaata

See on klassikaline „peidetud tasu” skeem. Sama põhimõte, mida kasutavad odavlennufirmad, kes müüvad 10-eurose pileti ja küsivad 40 eurot pagasi eest. Või pangad, kes küsivad 3 eurot pangaautomaadi kasutamise eest.

Vahe on selles, et lennufirmal ja pangal on vähemalt mingi tegelik kulu, mida nad kompenseerivad. EuroPargi puhul on tegelik kulu 20 senti ja nõutav summa 10 eurot. See ei ole enam „peidetud tasu” — see on riiklike andmebaaside ärakasutamine kasumi teenimise eesmärgil.

Kokkuvõte: väike number, suur äri

Järgmine kord, kui saad EuroPargilt trahvikirja, ära vaata ainult suurt numbrit. Vaata ka seda väikest rida. „Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja selgitamisega seonduvad kulud — 10 eurot.”

Ja tea, et see 10 eurot:

• Maksab EuroPargile tegelikult 20 senti
• On 4 900% juurdehindlusega
• Toob aastas üle 400 000 euro puhast kasumit
• On vastuolus VÕS § 127 kahju hüvitamise põhimõttega
• Põhineb andmetöötlusel, mille õiguslik alus on küsitav

Ja tea ka seda: sa saad selle 10 eurot vaidlustada. Argument on lihtne. Tõend on olemas. Ja iga kord, kui kohtunik seda kuuleb, muutub see „standardkulu” natuke vähem standardseks.

Allikad:

• Transpordiameti ja EuroPark Estonia OÜ leping nr 3.2-5/21/1750-1, punkt 4.1 — andmepäringu hind 0,20 €
• EFTA Legal OÜ meeldetuletuskiri — „andmete selgitamise kulud 10 eurot”
• EuroPark Estonia OÜ 2024. aasta majandusaasta aruanne — trahvitulu, laenud emaettevõttele
• Karol Kovaneni intervjuu Kuuurija saates (2025) — trahvide arv ~42 000 aastas
• VÕS § 127 lg 1 — kahju hüvitamise eesmärk
• VÕS § 1027 — alusetu rikastumine
• VÕS § 42 lg 3 p 5 — tüüptingimuse tühisus
• VÕS § 113¹ lg 1 — sissenõudmiskulude piirmäärad